Pole ikka väga ammu kirjutanud. Aga nüüd olen pannud endale kõige pehmema pidžaama selga, kannus keeb vesi, et üks tassike kohvi teha ja teiega jutustada.
Kuidas teie peres jagate kodutöid? Näiteks meil ei ole väga palju kodutöid, kuna korter on väike ja inimesi kaks, lapsi pole. Seega meil ei ole sellist asja, et mina pesen ainult nõusi, põrandaid ja kokkan (a la naistetööd), elukaaslane putitab, parandab ja remondib (ehk meestetööd). Meie kord käib põhimõtteliselt nii nagu hommikul kokku leppime. Kel rohkem aega ja võhma see teeb mida on vaja teha. Sellist liigitamist, et M. süüa ei tee või tolmulappi kätte ei võta seda meil pole.
Samuti ei toimu meie vestlus kodutööde jaotamise üle käskivas vormis. Vaid me küsime, "kas sa oled nõus... kas tahad teha... viitsiksid sa...". Ja sellest ei ole meil midagi, kui üks osapool ütlebki, et ei, ma täna ei viitsi. Me oleme kõik inimesed. Senimaani kui endal ei teki oma laiskuse pärast
süümepiinu on kõik korras.
Minul on lapsepõlvest kaasa juurutatud komme teha iganädalaselt suurpuhastust. Meil käis see alati kollektiivselt koos. Seda kommet olen praktiseerinud ka tänapäeval ning see töötab minu praeguse perekonnaga.
Järgmine väga tähtis asi on kiitmine. Esiteks ei ole elementaarne, et me kõiki neid asju teeme ja mitte üks inimene ei tohiks olla oma perele teenendav personaal. Näiteks kui olen söögi valmis teinud, ollakse selle maitseelamuse ja minu vaeva eest tänulik. Või kui M. võtab pesu pesumasinast välja, siis ütlengi talle, "oi, kui tore sa seda teed". Naeratan, kallistan. Märkame!
Ma olen järginud reeglit, et lasen kaaslasel end alati aidata, kui ta seda soovib. Isegi siis kui veel sõbrad olime ja soovis ta mind poekoti trasportimisel koju aidata, ma lasin. Ma ei tahtnud eos matta tulevikku, mis näeb välja selline, et ta enam mind ei aita, sest ma JU ei vaja seda.
Minu tõde ei pea olema sinu oma, aga ma elan mõtte järgi millesse ma ise usun, siiralt ja ausalt. Ja minu peres ongi tähtis kodutööde osas viisakas läbirääkimine, mõistmine ning pärast ka märkamine.
Kuidas teie peres jagate kodutöid? Näiteks meil ei ole väga palju kodutöid, kuna korter on väike ja inimesi kaks, lapsi pole. Seega meil ei ole sellist asja, et mina pesen ainult nõusi, põrandaid ja kokkan (a la naistetööd), elukaaslane putitab, parandab ja remondib (ehk meestetööd). Meie kord käib põhimõtteliselt nii nagu hommikul kokku leppime. Kel rohkem aega ja võhma see teeb mida on vaja teha. Sellist liigitamist, et M. süüa ei tee või tolmulappi kätte ei võta seda meil pole.
Samuti ei toimu meie vestlus kodutööde jaotamise üle käskivas vormis. Vaid me küsime, "kas sa oled nõus... kas tahad teha... viitsiksid sa...". Ja sellest ei ole meil midagi, kui üks osapool ütlebki, et ei, ma täna ei viitsi. Me oleme kõik inimesed. Senimaani kui endal ei teki oma laiskuse pärast
süümepiinu on kõik korras.
Minul on lapsepõlvest kaasa juurutatud komme teha iganädalaselt suurpuhastust. Meil käis see alati kollektiivselt koos. Seda kommet olen praktiseerinud ka tänapäeval ning see töötab minu praeguse perekonnaga.
Järgmine väga tähtis asi on kiitmine. Esiteks ei ole elementaarne, et me kõiki neid asju teeme ja mitte üks inimene ei tohiks olla oma perele teenendav personaal. Näiteks kui olen söögi valmis teinud, ollakse selle maitseelamuse ja minu vaeva eest tänulik. Või kui M. võtab pesu pesumasinast välja, siis ütlengi talle, "oi, kui tore sa seda teed". Naeratan, kallistan. Märkame!
Ma olen järginud reeglit, et lasen kaaslasel end alati aidata, kui ta seda soovib. Isegi siis kui veel sõbrad olime ja soovis ta mind poekoti trasportimisel koju aidata, ma lasin. Ma ei tahtnud eos matta tulevikku, mis näeb välja selline, et ta enam mind ei aita, sest ma JU ei vaja seda.
Minu tõde ei pea olema sinu oma, aga ma elan mõtte järgi millesse ma ise usun, siiralt ja ausalt. Ja minu peres ongi tähtis kodutööde osas viisakas läbirääkimine, mõistmine ning pärast ka märkamine.
Kommentaarid
Postita kommentaar