Tehes tööd ja vaeva nähes

Igaks juhuks kirjutan, mul on luba seda pilti kasutada, aga autor ise ei soovi, et tema nime avalikustatakse. 

Ma ei ole kirjutanud oma tööst, mida Tallinnasse kolides hakkasin tegema, väga erinevatel põhjustel. Esiteks, nii nagu kunagi juba blogis oma mõtte avaldasin, ei tahtnud ma anda hinnanguid enne kui olen päriselt aru saanud, kas vesi on soe või külm. Ega ma ei saa hetkelgi anda teile kindlalt vastust. Saan vaid kirjeldada ja... natuke mõtiskleda.

AGA kuna suvel tehtud postitus Üks ja sama töö erinevas linnas, kus kirjutan kuidas on pidada samasugust ametit erinevas keskkonnas, on vaadatuselt teisel kohal, siis eeldan, et samal teematikal uus postitus oleks teile sama põnev kui eelmine.

Kui ma novembri lõpus Tallinna kolisin oli minu kindel veendumus see, et ei soovi võtta suvalist tööpakkumist, mis mulle tehakse või mida CV portaalis esimesena näen. Ainult suveks tööd otsides kasutasin kanditeerin-igalepoole-kuhu-vähegi-võiksin-sobida meedotit  ja võtsin vastu need otsad, kus oli suurem palk ja mis oli kodule ligemal. Tartus, isegi siis kui oleks linna sisse kirjutatud, sa tasuta linnaliiniga sõita ei saa. Õnneks Tartus ei ole ka bussipiletid nii kallid kui Tallinnas. Mina sain mõlemad suved, mil tööl käisin, tööle jalutada. Seega vältisin pikki vahemaid.

Nüüd kui bussiga sõitmine ei võta minu poolt palka endale, siis ei omanud enam see väga suurt tähtsust kuhu poole Tallinnat töökoht jääks. Ma tahtsin minna vaid sellisele ametikohale, mis kõigi eelduste kohaselt peaks mulle sobima. Ma jäin klienditeendajaks, aga ei tegele enam toidu vaid riiete müümisega.

Algus oli raske. Minu jaoks ongi igasuguseid esmaseid kogemusi keeruline vastu võtta. Seega ei olnud see üllatav. Tuli harjuda. Ma pidin kohanema uue keskkonna ja inimestega. Teine kiirus, teistsugune elu. Nüüd hakkasin tegelema ka rahaga. Palju oli mida õppida.

Esialgsest kaubanduskeskusest tulin paari kuu möödudes Markuse uhal, utsitamisel ja eestvedamisel  ära. Ega ma ise ei olekski edasi liikunud, aga ju siis partner nägi minu emotsioone ja tundeid igal õhtul kui töölt koju tulin ning sai aru, et asi ei ole õige. Tal oli õigus. Firmat ei vahetanud, aga liikusin edasi teise kaubamajja, kus ootas mind ees uus koht ning kollektiiv.

Siinkohal tahangi teha natuke võrdlustööd lahates mõningaid aspekte, kuidas oli mul töötada toidupoes ning kuidas on riietepoes.

See asi sai mulle väikelinna toidupoes üsna ruttu selgeks, et (peaaegu) maal on klient klienditeenindajaga üsna tihti mühaklik. Kui meile juhtusid kliendid Tallinnast või Tartust oli suhtumine minusse hoopis teistmoodi. Samuti ühe suve töötasin Tartus letiteenindajana ja klientide pärast ebamugavust ei pidanud tundma. Aga mulle on jäänud tunne, et isegi toidu- ja riietepoe klienditeenindajal tehakse vahet. Vaidle vastu kui soovid! Võib-olla, nii nagu Markus eeldab, inimestel on lihtsalt kõht tühi, siis on vihased. Võta nüüd kinni!

Toidupoes oli mul hoopis vähem motivatsiooni tööl käia ning kui nüüd, töötades teises kohas. Mulle meeldib mu töö tänapäeval rohkem.

Minu jaoks on iga tööpäev täis mini missioone, mis tuleb kõik täita. Esimest korda elus tunnen, et tõesti hoolin sellest mida teen ning iga päevaga püüan paremaks ja kiiremaks saada.

Aga töö on ka väsitavam kui eales varem on olnud. Rahvast loomulikult on rohkem, rohkem on ka teha. Ühe tööpäeva jooksul on võimalik 15 - 20 tuhat sammu ära kõndida. Kui õhtul koju jõuan tunnen kuidas mu füüsiline keha killadi-kolladi kokku kukkub :D ja enam ei jõua mitte midagi teha. Isegi tassi tõstmine ühelt laualt teisele võib osutuda raskeks. Tänan Jumalat või seitsmendat maailma imet, kes saatis mu teele SELLISE mehe. Loomulikult kui tal endal on päev vaba olnud, ei pea ma peaaegu öösel hakkama midagi süüa organiseerima, koristama ega nõusid pesema. Minu eest on see tehtud.